Thursday, April 30, 2015

Johannes Aavik "Päevaraamat"

Tunnistan kohe alguses üles: mul on oma lemmikkeeleteadlane ja see on professor Paul Ariste. Kuna Ariste suri, kui ma olin nelja-aastane, polnud mul kahjuks võimalust temaga isiklikult kokku puutuda, kuid olen lugenud ta teaduslikke ja vähem teaduslikke kirjatöid, päevikuid ja mälestusi, näperdanud tema käega kirjutatud sedeleid ja minu õnneks isegi töötanud ühe asja kallal, millega temagi oma eluajal tegeles. Ariste on tuntud kui erudeeritud ja viljakas teadlane, polüglott ja tänapäevase fennougristika koolkonna rajaja Tartu Ülikoolis. Kõige selle taustal tundis ta siirast ja heatahtlikku huvi inimeste vastu, olgu need siis üliõpilased või vadja mammid. Tema päevikutest ega mälestustest ei kumanud minu jaoks läbi mingitki enese ülemaks pidamist, pahatahtlikkust ega alpust. See kõik tuli mulle meelde lugedes Johannes Aaviku päevaraamatut, kus suurt muud ei olnudki kui nartsissism, empaatiapuudus, parastamine ja elevusega teiste ebaõnnestumise ootamine.

Aaviku päevaraamat katab aastaid 1916–1929, kui ta oli siis vastavalt 36–49-aastane. Aavik kirjutab oma elust õpetajana Tartus ja Kuressaares, oma keeleuuendusealasest tegevusest, tollasest kultuurielust, suhetest naistega ja vähemal määral ka poliitilistest sündmustest. Kõike seda teeb ta vahelduva eduga keeleuuenduslikus kõnepruugis. Aeg-ajalt tuli ette selliseid püüdlikult keeleuuenduslikke lõike, kus iga teine sõna oli lühikeses ülivõrdes või lühikeses mitmuses. Neid oli juba lugedagi õudne, kuidas neid veel suust välja saaks, ma ei tea. Mul läks keel sõlme, kui püüdsin järgmise lõigu viimast lauset mitu korda kiiresti öelda (paks kiri minu lisatud):
19. II 1916 “Ei tea, kuidas see lähitulevane kokkuhoidlik ja kitsas aeg ka keeleuuenduse pääle peaks mõjuma. Loodan siiski, mitte halvasti, vahest koguni hästi. Mis kõige rohkem takistab inimesi intell[ektuaalsetele] huvidelle andumast on, erotism ja alkoholi lõbud. On seda luksustelemist vähem, siis jääb inimesil enam mahti rahulikumiks kodusemiseks lugemisiks ja sisemisemiks, intellektuaalsemiks mõtiskelemiks.”
Meenub nagu kuskilt, et ega ta isegi rääkides just väga uuenduslik polnud ja ma üldse ei imesta. Aga olgu, jääb vaid üle rõõmustada, et tema morfoloogilistele uuendustele töötasid ta enda teadmata vastu loomuliku morfoloogia printsiibid, mille järgi loomulik on tavaline, domineeriv, sage ja produktiivne*. Sellepärast võime ju koolis õppida vorme keni ja kenim, aga ütleme ikka kenasid ja kõige kenam.

Eraldi lugu on Aaviku loodud tehissõnadega, mida eesti keele kõnelejad näikse väga armastavat. Olen mõelnud, miks küll. Võib-olla mõjub see lõbusa mänguna, pealegi veel arusaadava mänguna, samas kui mõned teised keelekorralduse sfäärid lihtsurelike jaoks tõenäoliselt kättesaamatutesse kõrgustesse jäävad. Aaviku omapärane kõnepruuk ja kohati hüsteeriani võimenduvad sõnavõtud keeleuuenduse kaitseks mõjuvad võib-olla samamoodi meelelahutuslikult. Et vat kus lõbus keelemängur! Päevaraamatut lugedes sain teada, kui sügaval isiklikus maitses selle mängu juured olid. Eesti keel, millest ta unistas, oli eesti keel, mis talle kõige rohkem meeldiks. Tema maitse järgi olid eelkõige ladina ja prantsuse keel. Kui kõik hästi pidi minema, saanuks eesti keelest prantsuse keelega võrdne. Senikaua aga:
16. VIII 1917: “Vähe haaval avanes mulle pr[antsuse] stiilis täitsa uus ilo maailm ja see stiililaad sai mulle armsaimaks. Olen katsond seda oma eestikeelsis töis jäljendada. Seepärast kirjotangi, kui midagi hääd stiili tahan kätte saada, esialgu visandi pr[antsuse] keeles. Ja tõepoolest: tulebki siis midagi kerget, heljuvat, elegandimat. Minagi omandan siis pran[t]slase psühholoogia ja vaimolaadi. Tuleb täitsa uus esitusviis, uutmoodi nali ja humoor, ilo, vaimorikkos, kui otsekohe eesti keeli kirjotades. Pärast tõlgin siis eesti keel[d]e ja midagi jääb ses tõlkeski järele sest pr[antsuse] vaimost ja ilost. Nii olen kirjotand oma parimad teoksed: Ruthi, Keele kaunima kõlavuse poole, kõne Kalevipoja keelest jne.”
2. VII 1920: “Mingisugune mõtlemisselgus puudub meie inimesil, see selgus, mis prants[use] kirjotusest välja paistab. Kui seal öeldakse, on kõik huvitav ja hästi öeldud, meil aga öeldakse ebamääraseid ja ebahuv[itavaid] mõtteid, või halvasti. Yks prantslane ei võiks iialgi nii kirjotada kui H[ugo] Raudsepp. Prants[lase] mõttel on ikka selgelt loogiliselt teravad äärajooned, meie inimese mõtted on aga nagu laiali valguvad, ebamäär[ased], ilma kindlate äärjoonteta. Seep[ärast] tunnen end ses seltskonnas nagu võõra olevat. Olen nagu teist tõugu. Olen prantslane, nagu seda kunagi olen konstateerind. ---”
Mulle tundus, et ta oleks tahtnud sündida prantsuse keelde, aga kuna seda kahjuks ei juhtunud, pidi ta eesti keelest midagi sarnast tegema. Ta pööras liialt vähe tähelepanu sellele, mis on eesti keele eripärad, selle asemel katsus ta leiutada mingeid uusi keelelisi vahendeid, et igale võõra keele omadusele oleks täpselt võrdne vaste eesti keeles. Muidugi, ma mõistan, et 20. sajandi alguses oli eesti keel täiesti teises olukorras kui nüüd, sada aastat hiljem. Tollal toimus palju ühiskondlik-kultuurilisi muutusi, millele eesti keelt pidi natuke järele aitama. Talupojaühiskonnas polnud lihtsalt olnud vajadust selliste mõistete ja seetõttu ka sõnade järele, millest 20. sajandi alguses rääkima hakati. Täiesti normaalne. Aga. Sellega seoses lugesin Sirbist Jaan Kaplinski artiklit, milles ta kirjutab, et Aaviku, Veski ja hilisemategi keeletegijate praktikas domineeriv tung leida tõlkevasted kultuurkeelte sõnadele tähendab, et "keeles ei nähta niivõrd mõtlemise, mõtete väljendamise kui teistest keeltest tõlkimise masinat, tõlkemasinat". Lugesin seda, nõustusin ja imestasin samal ajal, et sellise kaunishingse ja pooleldi romantilise mõttega kaasa läksin. Mõtlesin, et olen keelte vallas oma südant kalestanud, aga näedsa.

Tegelikult olgu Aaviku keeleuuendusega nagu on, päevaraamatut lugedes oli huvitav hoopis teada saada, milline inimene ta oli. Tuli välja, et päris õudne! Ükskõik, kas parasjagu oli käsil mõnele naisõpilasele külgelöömine, kellegi kaasaegse kultuuritegelase maatasa tegemine või Eesti ja eestlaste saatuse üle arutlemine, Aavik näis olevat veendunud, et ta on ainus peenema maitsega tark kogu Eestimaa peal. See oli kohati päris naljakas.
23. V 1918 “Suurepärane tõepoolest on nüüd siin verandal töötada: ümberringi lehtede ja õite padrik; ei ühtki labast hoovi ega banaalist uulitsat või vastikot maja tagapoolt.”
Kõik teised on tühised, ebaküpsed ja rumalad matsid ning on ainult aja küsimus, millal kõik teisedki sellest aru saavad. Näiteks Under ja Visnapuu olid Aaviku meelest päris mõttetud luuletajad. Järgmised read Visnapuu kohta:
14. IX 1917 "Ja kõik see mõjos minusse seda vastikomalt, et V. ise seejuures väga iseteadev ja end ei tea milleks peab. Aga tal tuleb pärast kole sissekukkumine. Tal saab häbi ja äärmiselt piinlik olema oma luuletuste pärast, kui nad avalikkuseks saanud. Mina ei ütlenud talle midagi. Las omad vitsad peksavad.”
See oli minu meelest väga tavaline, et hinges tegi Aavik kõiki teisi maatasa, aga avalikult ei hakanud suurt tüli kiskuma. Küll polnud tal lihtsalt aega kõiki luuletajaid arvustama hakata, küll ei tahtnud ta tülli minna nendega, kes oma loomingus või töös keeleuuendusega kaasa läksid. Näiteks 4. VII 1918 kirjutas Aavik, kuidas tollastel kirjanikel (Gailit, Visnapuu, Roht) pole seda "kirjaniko-annet", nad on seda rohkem "kirjanik-olla-tahtmise" tõttu. Olukorda parandaks ühe tõelise kirjaniku ilmumine, kes neid pseudokirjanikke siis alandaks ja nad hävitaks. Kuna sellist pole niipea kusagilt oodata, aitaks see, kui Aavik ise selle töö ette võtaks (no küll arvab endast palju!):
Et lootust ei ole, kes seesugune paljastav autor ilmub, siis tunnen vahel ikka otse sügelevad kiusatust ise selleks hakata. Aga kahjoks on mul seks nii vähe aega; ma ei jõua hädalisi keeleuuendustöidki valmis; päälegi ei tahaks ma sama keeleuuenduse pärast hääd, vähemalt mittevaenolist vahekord siurulastega lõpetada, vähemalt veel mitte esialgu. Aga võib olla, et edesidi siiski veel jõuan selle attendaadi teha.
Eesti riigi ja rahva asjus oli tal ka huvitavaid mõtteid, ta nimelt ei uskunud, et oma riigiks valmis oldakse. Ta üldse arvas, et keegi millekski valmis pole (ta ise oli enda meelest muidugi 50 aastat ajast ees). Kuigi ma mõtlen, et tänu tollasele ebaküpsusele, mis kultuurielus ja üldiselt ühiskonnas valitses, sai ta üldse oma radikaalse keeleuuenduse ideed läbi suruda. Oleks olud juba küpsed olnud, poleks keeleuuenduse järele vähimatki vajadustki olnud. Kas ta oleks seda tahtnud? Ma ei tea. 

Järgnevalt mõned lustakad väljavõtted, mis minu meelest kogu päevaraamatu üldist tooni edasi annavad. Kokkuvõttes jäi mulje, et oleks Aavikul naiste seas rohkem lööki olnud, oleks ta ehk teistel rinnetel vähem rabeleda tahtnud.
10. VIII 1917 "Pühap[päeval] jalotime Kadrintaali. Sääl istusime tüki aega ühel kivil kõrvu, kusjuures ta jälle lubas oma kätt puudutada ja kallistada. Sääl julgesin siis ka avaldada mõtte, et ma sooviksin talt saada veel ühe kolmanda mälestuse (teised oli ta mulle juba ka annud - juukseloki ja 1-se - musu). See kolmas oli mul, et ta mulle näituks täiesti - alastina. Olen ammo sellest unistanud kui ühest peenimast suurimast erootilise ilu naudingost. See on mulle paistnud kui särav visioon, kui ahvatlevim seisokord: näha naisterahva keha katmata kujul. Ses oleks kaks huvitust ja sarmi: esiteks alasti kehavormide endi nägemine, ja eriti nende, mida naisterahvas kõige rohkem häbeneb ja varjab. Mõtelda: näha naisterahva paljaid nisi, paljast kõhtu, siis paljaid reisi, siis paljast tagumikko, ta tursund tuharaid. Kole, õudne! Ja mis veel kõige hirmsam: näha kõige varjatuimaid, silmitseda kõige salatuimaid. Mida muido kunagi silm ei näe, korraga paistab see su ees ilmsena, reaalsena! Pööraseks tegev."
22. VIII 1918 "Siin tahan pihtida ühe oma nõrkuse: olen ebausklik. Kardan arvo 13, esmaspäeva ja reedet, ei julge siis midagi uut ette võtta. Üleüldse näen igalpool kõiksugu endeid ja sümboole. See on huvitav, aga see on ka takistav. See tuleb kahtlemata mu nõrkusest. Näen aga selles ka üht mu prantsaslikkust." 
20. X 1918 "Hoolitsengi ka toitmise eest ja olen viimase kuu jooksul seks melg kogo palga kulutand. Olen melg igapäev söönd 4-5 kooki, vahel rohkemgi (kook Verneri juures 1,25 [rubla] ja niisama hääd, maitsvad, suured ja magusad kui enne sõdasid)."
27. VI 1920 “Juba mõnd päeva kanged erootilised igatsused. On ilmund uus kujotelu: blond väikse taintiga naine, voluptuooside puusade ning tagumikuga ja kujotelu temaga istudes, tema ratsa syles.” (taint - häbeme ja päraku vaheline nahaosa (slängis)) 
28. VI 1928 “Teist päeva tormine ja vihmane ilm - päris sygisene meeleolo väljas, looduses. Aga mulle meeldib see. See on suurem luule ja romantilisv kui ilusas ilmas. Päris tahan, et see veel kestaks 3 päeva, et laulupido saaks selle all kannatada, sest see laulupido oma praegusel kujol on jälle yks Eesti rumalusi. Paras kui see nurja läheks. Tahan, kui mahti saan, yhe artikli kirjotada selle maha tegemiseks.”
*K. Kern "Eesti keeltest", Lehed ja tähed 6. Mitmekesisus – maailma loov alge. Tallinn: MTÜ Loodusajakiri, 2012.

0 kommentaari:

Post a Comment