Tuesday, December 27, 2011

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

Ma ei ole ilmselt ainus, kel on raskusi vähemalt kolme Orwelli teose nimetamisega. Kahetsusväärne, sest mulle tundub, et ta vähem tuntud palad võivad ta hitt-teostest ehk paremadki olla. Võib-olla natuke ennatlik järeldus, aga täna kõne all olev "Pariisi ja Londoni heidikud" mõjus mulle nii sugereerivalt, et saan sellest kardetavasti veel nädalaid soiguda.

Nagu viimasel ajal tavaks, sattusin seda lugema üsna juhuslikult. Nimelt mainis heidikute raamatut Anthony Bourdain oma teoses "Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas", mis mul hetkel umbes neljanda lehekülje juures pooleli on, aga mida mulle põgusalt refereeritud on. Äramärkmise teenis Orwell oma kirjeldustega Pariisi põrandaalusest köögielust. Ei imesta!

Aga ma üritan nüüd otsast peale kenasti raamatust rääkida (see paistab iga järgmise postitusega aina keerulisemaks minevat, kui nii harva kirjutada). "Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus pärast mitmete takistuste ületamist 1933. aastal. Tugevalt autobiograafilist kirjutist lükkasid kirjastajad korduvalt tagasi ja heakskiidu sai autor alles alles siis, kui nõustus mõne tegelase nime muutma, siivutud sõnad välja jätma ja oma pärisnime Eric Arthur Blair asemel kasutama pseudonüümi George Orwell.

Teos jaguneb sisuliselt kaheks: esimeses osas kirjeldab autor hulguste elu Pariisis ja teises osas Londonis ja selle ümbruses. Pariisis näikse niisama vegeteerimist vähem olevat ja isegi hulgused saavad vahel väikseid naudinguid kogeda, tähendagu see kas või kord nädalas purjutamist. Orwell sai ka mõne tööotsa peale, millest põhjelikemat käsitlemist leiavadki ta kogemused köögitöölisena, eriti ühe hotelli plongeurina. Plongeur on nõudepesija, kellele usaldatakse ka tühisemaid ettevalmistustöid hakkimise, munakeetmise ja muu säärase näol. Palk oli muidugi sümboolne ja kõigil oli õigus plongeuri sõimata ja teda mitte kellekski pidada (küll aga oli igale plongeurile ette nähtud kaks liitrit veini, sest kui see nii poleks olnud, oleks plongeur varastanud kolm liitrit). Ometigi kehtis see vaid köögi mikrokosmoses, sest niipea, kui tuldi keldrist maa peale ja väljuti köögist, kehtisid kõigile teised seadused ja kelner võis nõudepesijale ehk väikse joogigi välja teha.

Eriti ilmekalt kirjeldas autor aga seda räpasust, mis ei iseloomustanud mitte vaid suvalisi bistroosid, vaid ka kõrgeima klassi restorane. Kokkade ja kogu ülejäänud personali eesmärk number üks oli tellitud toit võimalikust kiiresti kliendini toimetada. Hügieeninõuete täitmisel polnud selles protsessis mingit kohta. Pigem vastupidi: mõttetus söögikohas visatakse steik taldrikule kahvliga, samas kui uhkes restoranis käideldakse toitu personaalsemalt. Näiteks katsub kokk lihatükki oma rasvaste paksude näppudega, mille ta pärast veel kastmest läbi tõmbab, et neid lõpetuseks agaralt limpsida. Ja nii sadu kordi päevas. Koka töö on ikkagi pigem kunstniku kui hügienisti oma ja annus räpasust paistab sellega kaasas käivat. Lisaks mitmeteisttunniste tööpäevade kirjeldamisele andis Orwell ülevaate ka sedasorti elulaadiga kaasnevast vabaajarutiinist, mis koosnes pidevast mitte eriti väärtuslike väärtasjade pantimisest, leiva- ja veinipõhisest dieedist ja unetundidest lutikarohketes üürimajades.

Londoni hulkurite elu oli minu arvates tunduvalt trööstitum. Sealsete heidikute seas näis olevat normiks elu, mis kulges trajektooril öömaja > teekond järgmisse öömajja > öömaja > jne. Nimelt ei lastud kellelgi ühes kohas kaks ööd järjest ööbida ja nii said nad oma päevi sisustada järgmise öömajani kõmpimisega. Vaestemajalaadsed öömajad, kus pennide eest ulualust sai, olid üsna vangla või koonduslaagri moodi asutused. Kõik otsiti sisenedes läbi, enne hommikut välja ei lastud, ruumid olid kõledad ja räpased. Toidupooliseks anti alati margariiniga leiba ja teed, veinist ei osatud ilmselt unistadagi. Mingisugust joomarlusest ei esinenud nende eluheidikute seas üldse, sest õlu oli nende jaoks liiga kallis, et ennast sellest täis juua ja kui kellelgi oli nii palju raha, polnud ta enam hulgus.

Orwell oli oma kirjeldustes väga naturalistlik ja teravmeelne, samas empaatiline ja uudishimulik. Kuigi karakterite kirjeldused olid paeluvad ja veenvad, meeldis mulle enim see üldine rõve ja räpane tunne, mis sellest raamatust õhkas. Hakkasin ehk liigagi elavalt ette kujutama, mis tunne on viiekümne kodutu mehega kitsukeses ruumis koos magada... Mingil hetkel muutus raamat ise kuidagi eemaletõukavaks ja näis, nagu peaks pärast lugemist käsi pesema või duši alla minema. Niisiis väga mõjuv taies ja oma sisult kahtlemata aktuaalne ka tänapäeval.

3 kommentaari:

SiimB said...

Mulle meeldis selle plongeuri juures eelkõige just see väljaspool-keldrit-oleme-võrdsed reegel. Kahe maailmasõja vahelist aega käsitleva perioodi juures kõlab see kuidagi, ütleme, nüüdisaegselt. What happens on the pitch, stays on the pitch (jalgpallimeeskonna kirjutamata reegel). Mul on tunne - ja võib-olla vale -, et tol ajastul see väga levinud ei olnud. Aga ju siis oli seisuslik ühiskonnakorraldus Pariisis juba piisavalt moest väljas igand.

Restoranide räpasus mind eriti ei šokeerinud. Tänapäeva euronõudeid küll kirutakse, aga ma olen väga rahul, et need olemas on. Vastasel juhul käiks sarnane värk ka Eesti elitaarsetes toitlustusasutustes. Ma olen selles üsna kindel.

Aga ega paljud tänapäevasedki tegevused hügieeni mõttes oluliselt ohutumad ole. Me oleme nendega lihtsalt harjunud - nagu toonas inimesed olid omade asjadega harjunud. Mõelgem vaid, palju pisikuid on keskmisel klaviatuuril või poes makseterminalis - pärast maksmist aga haarame samade näppudega hopsti paberkotist saiakese. Võib-olla küll see lohutab, et suvajota väga tihti pangakaardiga ei maksa...

Tervikuna andis teos siiski päris hea pildi vaesusest ja kindlasti on tervistav lugemine kõikidele, kel elus tegelikult hästi on läinud. Ma olen ka suhteliselt kindel, et Orwellil kas vedas või jättis ta meelega välja mitmed süngemad võimalikud olukorrad: haigused, vägivald - neid võinuks palju mustemates toonides kujutada (kui vedada paralleele sellega, mis eestiski kodutute kohta kuuleb).

Kõige üllatavam oligi ehk see, et joomarlust oli vähe (kuigi Prantsusmaal vist pisut rohkem) - jällegi, kui Eestiga võrrelda, siis siin mõtlen küll ikka automaatselt, et iga sendi järele sirutaja mõtleb eelkõige järgmisest promillist. Aga võib-olla olen ma ka liiga rikutud.

Elamust suurendas aga see, et 1995. aasta eestikeelne paperback on üsna kapsaks loetud ja kiledega siit-sealt üle käidud. Lehed on närtsinud ja koltunud. Ma olen kindel, et efekt on vingem kui selle uue trüki lugemine, mis äsja ilmus, mis on kõvakaaneline ja kindlasti lõhnab värskelt.

Esta said...

:) Ma mõtlesin ka, et see uus väljaanne on liiga uus, liiga puhas ja selline liiga soliidne. Raudselt lõhnab ka hästi (see veel puudus!).
Mis puutub joomarlusse, siis ei saa ju võrrelda tolleaegset Pariisi või Londonit tänapäeva Eestiga. Võis ju olla, et raamatus käsitletud ajal hoidsid Eestiski heidikud kainemat joont (kuigi millegipärast on mul seda kirjutades tunne, et see ei saanud ikkagi nii olla). Teadmised selle valdkonna kohta puuduvad, mistõttu ei saa ma tõsiselt midagi väita, võin ainult arvata.
"Tervikuna andis teos siiski päris hea pildi vaesusest ja kindlasti on tervistav lugemine kõikidele, kel elus tegelikult hästi on läinud." - Seda küll, kuid nagu sa isegi jätkasid, siis ei käsitlenud Orwell sellise elu halvemaid külgi (vägivald, haigused jne). Sel põhjusel on see pilt vaesusest ikkagi veidi nagu romantiseeritud. Ja ma ei teagi nüüd, kas minus tekkis lugedes tunne, et polekski kõige hullem olnud see elu heidikuna Pariisis, või mõtlesin vaid, et eks igatmoodi saab elada, harjub kõigega ja võib end kõigele vaatamata normaalselt tunda, inimesed oleme me kõik jnejne.

SiimB said...

Inimesel on komme harjuda kõigi hüvedega, mis ta saab. No kas või seesama uus nutitelefon, mis mul nüüd vist vähem kui kaks nädalat olnud - vana on muutunud ühtäkki kordades ebameeldivamaks. Elatustaseme kaotus on kindlasti hoop, ükskõik, kus sa sel redelil parasjagu ei asuks või kui palju ei kukuks.

Aga veidi olulisem on minu meelest see suhtumise keiss, millele ka Orwell (vist) eelviimases peatükis viitas. Tema lahendus oli panna hulgused tööle, et nende ellu tekiks sisu. Tegevusetus kurnab palju enam.

Nii et tegutsemine on väga tähtis ja samuti ka see tunne, et sa oled kellelegi vajalik. Lisaks oma lähedastele, ma usun, ootab iga inimene ka ühiskonnalt seda, et tema tegevus läheb laiemale avalikkusele korda. Et elul oleks mingi mõte ja idee. Nii mõjus mulle väga see koht, kus Orwell kirjeldas põlgust, mida "kõrgemad klassid" hulguste suunas välja näitavad. See tekitab meeleheidet, trotsi ja viha, mis nende olukorda põrmugi ei paranda.

Inimesed kipuvad käituma sellistena nagu neid koheldakse ja kui sind koheldakse kui kõntsa, siis alateadlikult üha enam defineeridki end kõntsana ja ka käitud vastavalt - paradoksaalsel kombel selleks, et teiste ootusi õigustada ja seeläbi justkui mingit äraspidist tunnustust teenida.

Kui see raamat midagi õpetab, siis seda, et inimeselt võib võtta kogu maise vara, aga ei tohiks võtta lootust ega eneseuhkust.

Post a Comment