Evelyn Waugh "Peotäis põrmu"

Algselt kirjutas Waugh novelli mehest, kes satub džunglielanike kätte vangi ning on sunnitud oma elupäevade lõpuni oma vangishoidjaile Charles Dickensi teoseid ette lugema. Sarnase süžeega loost sai romaani „Peotäis põrmu“ eelviimane peatükk, mis küll erineb ülejäänud teosest nagu öö ja päev, kuid sellele järgnevat suurepärast lõpplahendust arvesse võttes ei mõju see eriti häirivalt. Kui see kõrvalepõige kuhugi Brasiilia metsa välja arvata, on sündmuste aegruumiks 1930ndate aastate Inglismaa ja vaatluse all pole mitte kirjandushuvilised metslased, vaid Henry ja Brenda Lasti lagunev abielu. Esimene tõsisem löök saabub koos John Beaveriga, kes end nende juurde Hatteni härrastemajja külla nihverdab ja perenaisega mehkeldama kukub. Beaver on noor, ebameeldiv ja vaene tõusik, kes elab koos oma emaga ja veedab suurema osa ajast kodus telefoni kõrval passides ja oodates, et keegi ta lõuna- või õhtusöögile kutsuks. Kuna Henry Last on ebanormaalselt kiindunud oma ajast ja arust gootilikku härrastemajja, pole Brenda jaoks probleem Londonis ringi lillutada, kartmata samas vahelejäämist rõõmsas teadmatuses elavale mehele. Ootamatu tragöödia pere ringis loob aga prouale soodsa võimaluse lahutuse sisseandmiseks, kuid härra abikaasale ei meeldi summa, mis talt sisse nõutakse ning ta kaob hoopis Lõuna-Ameerikasse ekspeditsioonile. Sealsed sündmused kujutavad endast ehedaimat saatuse irooniat, mis toob igaühe ellu nende väärilise lõpplahenduse.

Mind lugedes vallanud tunne sarnanes kangesti mu esimestele kokkupuudetele John Fowlesi ja Jorge Luis Borgese loominguga. Silmad läksid punni ja ma ei suutnud end ahhetamast ja ohhetamast tagasi hoida. Sisuliselt on need kolm kirjanikku muidugi väga-väga erinevad, aga tänu Waugh’ esmaklassilisele irooniale sisenes see teos uue tulijana mu lemmikraamatute edetabeli esikümnesse. Lisaks teravusele hindasin ma kõrgelt üdini positiivsete kangelaste puudumist. Kõigis tegelastes oli midagi tagurlikku, naeruväärset või muidu nõmedat ja autor oskas igaüht vääriliselt nahutada. Ühesõnaga tõeliselt nauditav raamat, millest oleks patt niisama üle vaadata. Eriti soovitan neile, kes peavad toibuma mingist masendavalt halvast lugemiselamusest (minu puhul siis Bukowskist). Töötab väga hästi.

Postita kommentaar

0 Kommentaarid